See töö lähtub pikaajalise keskkonnauuringu ja limnoloogilise seire dokumenteerimise traditsioonist. Peipsi järve veetaseme jälgimine on Eestis kestnud üle sajandi, kusjuures esimesed süstemaatsed mõõtmised algasid juba 19. sajandi lõpus. Tartu Ülikooli limnoloogid on aastakümneid dokumenteerinud veetaseme kõikumisi, luues andmebaasi, mis võimaldab võrrelda erinevaid perioode ja tuvastada pikaajalist trende.
Inspiratsioon tuleneb võrdleva keskkonnadokumentatsiooni meetodist, kus sama koht pildistakse erinevatel aegadel või erinevates tingimustes, näidates muutusi aja jooksul. See visuaalne võrdlusmeetod on eriti tõhus kliimamuutuste mõjude kommunikeerimisel – kolm pilti kõrvuti näitavad ilmekamalt muutuste ulatust kui üks pilt või kirjalik kirjeldus. Töö kasutab teadusliku triptühhoni vormi, kus kolm seisundit esitatud kõrvuti loovad narratiivi ajast, muutusest ja haavatavusest.
Peipsi Veetaseme Kõikumine käsitleb üht kõige nähtavamat ja mõõdetavamat kliimamuutuste mõju – veetaseme ebaregulaarsust Euroopa suurimal piiriülesel järvel. Viimastel aastatel on Peipsi kogenud äärmuslikke kõikumisi: 2025. aastal oli veetase ligi pool meetrit tavapärasest kõrgem sademeterohke suve tõttu, samas kui varasematel aastatel on esinenud märkimisväärseid madalvee perioode, viimati 2015. aastal.
Veetaseme kõikumised mõjutavad kompleksselt nii ökosüsteemi kui ka inimtegevust. Kõrge veetase, kuigi ebamugav rannapiirkondade taristule, avaldab positiivset mõju madalaveelisele ökosüsteemile – paremad kudemistingimused kaladele, vähem kalade suremust, vähem vetikate õitsenguid, parem vee kvaliteet. Madal veetase põhjustab raskusi kaluritele ja harrastuslaevnikele, muudab suplemise ebamugavamaks, kuid iseenesest ei too kaasa kalade hukkumist. Kaladele ohtlikud tingimused tekivad pigem kuuma ja tuulevaikse ilma koosmõjul.
Kliimamudelid prognoosivad, et veetaseme kõikumised muutuvad tulevikus veelgi ettearvamatum – pikemad põuaperioodid vahelduvad intensiivsete sademete ja üleujutustega. See nõuab adaptiivseid lahendusi nii taristule, kalalastepoliitikale kui ka kogukondadele. Töö dokumenteerib seda muutust visuaalselt võrdleva meetodi abil – kolm erinevat seisundit, mis kõik on reaalsed, mõõdetavad, juba kogetud.